MOHAMED EL KHATIB “LA DISPUTE” / “TÜLI” (2019)
22. oktoobril kell 10.00 tuleb eesti keeles ettelugemisele prantsuse näitekirjaniku Mohamed El Khatibi noortetükk “Tüli”, mis on kirjutatud vestluste põhjal 8-aastaste lastega, kelle vanemad on lahutatud.
Kuidas nemad oma vanemate otsust läbi elavad?
Kuidas nad oma eluga edasi lähevad?
Milliseid küsimusi nad tahaksid oma vanematele esitada?
Näitemängu tõlkimist ja ettelugemist toetab Prantsuse Instituut Eestis.Ettelugemine kestab u 40 minutit, millele järgneb vestlus autoriga (modereerib Priit Põldma).
Vestlust tõlgib Maria Esko.
Lugemine toimub Sõltumatu Tantsu Lava saalis ja on jälgitav naksfestival.ee pealehel.
Näidendi lugemisel osalevad Kristjan Üksküla ning Emma Tross, Mathias Ausmeel, Anna Aurelia Kangur, Aksel Ojari, Anette Pärn, Mattias Nurga ja Oliver Reimann Piip ja Tuut Teatri noortetrupist. Lavastab Oliver Reimann.(Originaalis esitasid näidendit 8-aastased lapsed; eesti keeles loevad teksti 17-20-aastased noored ja üks kutseline näitleja.)
Eesti keelde tõlkinud Maria Esko.
Pr k dispute on tuline vaidlus, tüli, lahkheli või kokkupõrge. Selle esinemissageduse ja tõsiduse kaudu saab iseloomustada lahkumineku esmaseid sümptomeid.
Mohamed El Khatib on etendust kommenteerinud järgnevalt:
“Pariisi Linnateater kutsus mind kirjutama näidendit noortele. Et minu meelest oli kaalul põhimõtteline küsimus – kõnetada noori –, nentisin ma, et mul puudub igasugune võime „kirjutada noortele“. Ja nii ongi kõnealustele noortele parem... Seega otsustasin ma mitte kirjutada „noortele“, vaid noortest lähtuvalt või nendega koos.
Pärast esimest intervjuu seeriat juhuslikult valitud lastega erinevates sotsiaalsetes
keskkondades, panin ma juhtumisi tähele, et lõviosal neist on vanemad lahus. Kõik
kohtumised kinnitasid seda tendentsi: enam-vähem üks laps kahest elab ühe vanema või
vaheldumisi kahe vanema juures. Lahkuminek ja selle tagajärjed laste igapäevaelule on niisiis
nende murede seas kesksel kohal.
Mis on neil (lastel) lahkumineku kohta öelda? Kuidas neile sellest teatati? Kas nad teadsid seda ette? Aimasid seda? Kuidas reageerisid? Olid nad kaasatud? Kuidas nad seda igapäevaelus kogevad? Mismoodi tajuvad nemad oma õrnas elueas nii põhjapanevat sündmust?
Iga intervjuu lõpetuseks esitasin ma järgmise küsimuse: „Mida sa täna oma vanematelt küsida tahaksid?“ Ilmselt moodustasidki need küsimused selle manifest-lavastuse pinnase.
Nagu paljud teisedki küsimused, mis heidavad lapse tasandilt valgust vanemate lahkumineku
mõistatusele.”